Olen just praegu sõitmas maale. Autoga sõites jään tihti mõisklema oma unistuste üle, väga tihti aga mõtisklen elufilosoofia ümber. Täna aga jäin mōtlema Anastasia jagatud filosoofia üle ja täpsemalt selle üle, kui palju on armastust meie loomingus, mis on meie endi poolt südamega tehtud. Mõtted läksid nii hoogu, et tegin autoga peatuse ja kirjutada üles ning jagada ka Teiega.
Kas olete kunagi tundnud eriliselt sooja tunnet mõne inimese kodus, mis pole ultramoodne, kuid tunne on ülimalt hubane ja südamlik? Seevastu kujutage end mōne teise inimese kodusse, kus olete tundud palju tehnokraatlikust, igavust, külmust. Kas on Teile mõni selline tundmus tuttav? 🙂 Mis te arvate, mis on selle erinevus?
Ma jäin mõtisklema ja mõistsin, et selle erinevus on selles, kui palju inimene oma kodu või mis iganes loomingusse paneb oma vahetut tähelepanu ja loomingut, ehk teisisõnu, kui palju tema ümber olevatest asjadest on tema enda meisterdatud ja loodud 🙂. Palju hubasema tunde annab kodu, kus tunnetad ja ka näed omaniku enda panust – olgu selleks tikitud padjad vōi meisterdatud laud. Mida rohkem on kodus inimese enda armastusega tehtud loomingut, seda mōnusam on olla selle keskel ka teistel inimestel, sest seda on tunda.
Minu arvates on selle ilmekaks näiteks isekasvatatud toit. Ma tunnetan täna aina enam väga suurt vahet masstootmisega loodud esemetel ja ka toidul. Te ju teate, mis maitsega on poes müüdav tomat vōrreldes ise kasvatatud tomatiga.
Kui me mõistame selle erinevuse sisu, hakkavad tasapisi meie väärtushinnangud muutuma ja me mōistame, et meil pole vaja palju odavat kaupa ja toitu. Meil on vaja hoopis vähe aga kvaliteetset – vōimalusel ise loodud. Aga ma mõistan, miks see täna nii on. See tehnokraatlik kiirustamine “kuhugi”, loob meile kunstlikku vajaduse ka kiirelt ahmida kaupu ja muid teenuseid, millest ühel hetkel avastate, et paljud neist on kasutud. Naiste riidekapp on üks ehtne näide – kui palju meil on selles kasutut emotsioonioste ja kui vähe me nendest tegelikult kanname. Kuid mitte ainult naised ei ole selle maailma ohvrid oma riidekapiga. See puudutab ka ostetavat toitu – kui palju ostetud toidust on emotsiooniga ostetud? Mis jääb kappi seisma ja tegelt ära ei kasutatagi. Meil näiteks on kodus üks kohuke selliselt – varsti lõppeb tema elu prügukastis. Jah, ka meie oleme selle tänase elu ohvrid. Eile tundsin seda taaskord, kui oli minek riidepoodi. Aga teate, peale jalanōude, ma ei suutnud osta midagi, sest tundsin end seal halvasti.
Minu minevikus umbes 8-9 aastat tagasi, kui olin koos ühe vene noormehega, siis tajusin väga hästi, mis tähendab “Mul pole kōike seda nodi vaja”. Selle tunde sain kätte selle noormehe ema käest. Ja olen selle eest nii tänulik. Tema ōpetas mulle, kuidas imetleda seda kahte kleiti, mis su kapis on ja mille oled ise ōmmelnud ja mida ka alati rōōmuga kannad. Ta tundis rōōmu isegi kergelt juuste otste lōikamise eest, mis muutis tema soengu taas kohevamaks. Pole vaja suurt muutust ja rohkelt asju. Meil on vaja kohalolu, meil on vaja end aeglustada, ōppida hindama neid olemasolevaid asju ja luua juurde armastusega seda, mida ka tegelikult hindame.
Minu kapis on näiteks siiani minu vanaema tikitud kaunis punane pluus. Ma kahjuks olen sellest juba välja kasvanud, kuid ei raatsi seda kuidagi ära visata ega ära anda. See on nii korralik ja selle sees on nii palju armastust.
Jah, ma saan aru, et olen tänaseks üsna tundlik ja tajun väga ruttu vahet nn elusal loomingul ja elutul loomingul. Vahest juhtub nii, et terve nädalavahetuse oleme jooksus ja ei jōua teha ise toitu. Aga samas sellest “jooksupealt” haaratud toidust jääb alati midagi puudu – isegi, kui see on nn tervislik või kohvikus kallima hinna eest ostetud. Parima toiduelamuse saan siiski alles siis, kui ise teen ja ise söön. Vōimalusel veel toorainest, mis on puhas. Sellel on nii suur erinevus minujaoks.
Kuidas Teil on? Kas Teie ka tajute selliseid erinevusi? ❤️
