Alustan kohe sellest, et enamik blogipostitused tulevad isiklikult minu poolt (Enely). Urbo pole suurem asi kirjutaja. Küll aga tulevad tema poolt tulevikus erinevad Vlogid ehk video põhised blogipostitused.  Lisaks 👆 tahan öelda veel seda, et minu olemus on olla aus ja ehe. See tähendab, et kõik, mida ma blogis jagan on autentne ja siiras. Mul pole soovi midagi ilustada või rääkida asjadest selliselt, et see oleks nn „söödavam“. Ma hindan väga ehedust ja läbipaistvust. Seega, saad läbi meie blogipostituse kogeda meid sellisena nagu me päriselt oleme. Ma soovin olla paljudele eeskujuks, kuid mitte selliselt, et edendan võltsi ja ainult ideaali. Meie blogipostituse sisu saab olema filtrita, vahetud ja ilma igasuguste maskideta. Meie blogi keskendub põhiliselt sellistele teemadele nagu:

• Põliskodu ehitus  
• Põliskodu ideoloogia
• Müstilise Siber taiga eraku Anastasia elufilosoofia
• Aiandus ja permakultuur
• Meie argipäevased tegemised põliskodus

Meie eesmärk pole süüdata Sinus küünal unistuste suunas, mis võibolla kunagi ei täitu!

Minu südamesooviks on, et läbi meie tegemiste suudaksime me võimalikult paljusid inimesi inspireerida looma oma põliskodusid. See saab olema vastutusrikas eesmärk, sest meie edasi antav elu ja looming peab olema piisavalt atraktiivne, et ka Sina tahaksid midagi sellist luua. Jah, ma pean tõdema, et meie blogist ei saa nn „inspireerivaid“ luksusautode pilte, ülimodernseid villasid ega eksootiliste puhkusereiside pilte. Meie eesmärk pole süüdata Sinus küünal unistuste suunas, mis võibolla kunagi ei täitu, vaid me soovime eelkõige puudutada Sinu südant ja meenutada Sulle, kus peitub tegelikult elu väärtus ja kuidas seda püsivat armastuse atmosfääri luua.  Ükskõik kui uhked võivad olla meie autod, majad ja rahakotid – kui meie ümber ja meie sees puudub armastus ja ühendus, head ja täisväärtuslikud suhted, siis uhked esemed ei suuda meile asendada seda, mis elus tegelikult oluline on. Seega, oleme meie võtnud teistsuguse otsuse – Ma alustame sellest, et loome teadlikult armastuse atmosfääri. Teeme tööd iseenda ja suhte kallal ning jagame seda teekonda ka Teiega. Me usume, et ka loodusel on väga suur roll selle atmosfääri loomisel ja seda kirjeldab Anastasia läbi Vladimir Megre raamatute väga kaunilt ja selgelt.

Kuidas kogu see asi üldse alguse sai? Mis meid selliselt tegudele õhutas 🤔?

Kogu idee edendamise mõte sai alguse minult, täpsemalt tänu minu identiteedi kriisile. Olin mõned kuud tagasi sellises olukorras, kus ma ei teadnud, mis ma selline olen, miks ma siin olen ja mis see minu asi teha on. Arvutasin lausa kokku, kui palju erinevaid nn ameteid/tegevusi olin selle 29 aasta jooksul harrastanud ja neid oli küllaltki palju – 20 erinevat 😱. Tundun üsna püsimatu või mis 😅? Tegelikult on asi selles, et olen mõistnud, et ma ei sobi selliseks tavaliseks kaheksast-viieni robotiks. Ma ei suuda püsida ettevõttes, millel puudub suurem visioon või eesmärk ja mis ei resoneeru minuga. Olen rohkem selline looja ja tegutseja omal piiramatul viisil.

Pisarad, tühjus ja valu ja siis algas muutus! 💥

Igatahes, mäletan hetke, mil istusin Tallinna korteri diivanil. Nägu oli pisarates tulvil, hinges tühjus ja valu. Vaatasin aknast välja ja hakkasin kellelegi justkui rääkima. Kõva häälega ütlesin, et mulle ei sobi enam nii. Ma ei soovi oma elu enam selliselt jätkata. Ei soovi lihtsalt olla tühi hing, kes võtab siin maailmas koha, kuid midagi ei loo. Tundsin end täbarasti ja nii ma seal kõnelesin, omaette, just kui kellelegi, teadmata, kas keegi kuskil nähtamatus maailmas mind üldse kuulda võtab. Sellel ajal olin alustanud ka Vladimir Megre raamatute lugemist. Need olid minu jaoks väga inspireerivad ja panid minu hinge väga mitmel moel helisema.

Esimene kohtumine põliskodu kinnistuga – õige ajastus või juhus?

Peale otsust, et nii ma enam ei jätka, hakkasid toimuma huvitavad nn „juhused“. Urbo otsustas, et näitab mulle oma kinnistut Viru-Nigulas, mis tal isast jäänud on. Ta ise arvas, et see ei meeldi mulle. Ma teadsin varasemalt, et tal see kinnistu on, kuid tema jutu põhjal tekkis mu silme ette pilt sellisest täbarast, vanast ja rohtukasvanud väga pisikesest tükikesest kuskil autotee kõrval (mulle nimelt ei meeldiks üldse elada majas, mis asub autotee kõrval). Kui me aga jõudsime Kivikünka kinnistule Viru-Nigulas, siis tunnetasin kohe selle kohaga midagi anomaalset. Nägin selle koha ümbrust ja loodust ning ütlesin Urbole, et see on ju imeline paik! Rohumaa, võsastunud kuid ürgne metsatukake, vana kiviaed, linnuhääled ja kaks naabrit.  Imeliselt kaunis oli see vaade kõrval kinnistul asuvale rohumaale, kuhu loojub päeva lõpuks päike. Uurisime katastrikaarti ja avastasime, et see kinnistu on lausa 6000 ruutmeetrit. Ma olin väga üllatunud ja küsisin Urbolt, et miks ta varem mulle seda kohta ei näidanud? Urbo teab juba meie seitsme kooselatud aja jooksul väga selgelt, et minu unistus on elada oma majas. See on unistus, mis on mul lapsest peale olnud. Sellele lisandub ka teadmine ja soov, et ma ei sünnita enda lapsi korteri seinte vahele. Seetõttu olengi ma täna 29 aastat vana ja lapsi veel endal ei ole.

Minu hinge pani helisema Vladimir Megre raamatutes peituv ideoloogia!

Kui Vladimir Megre raamatutes jõudsin Anastasia põliskodude ideeni, siis hakkasid minu peas küpsema erinevad mõtted. Ühel hetkel raamatuid lugedes, mõistsin, et mul on tohutult palju pilte enda peas, täpsemalt öelduna – visioon võimalikust elust meie maakeral. Need pildid kerkivad mu peas esile alati ja eriti tugevalt siis, kui mu maailm on kokku varisenud ja tunnen, et mulle ei meeldi see kurjus ja mõistusevastasus, mis meie maakeral veel eksisteerib. Need pildid minu peas on niivõrd sarnased ideoloogiale ja filosoofiale, mida Anastasia Vladimir Megre raamatutes jagab. Lisaks sellele meenusid mulle paljud tundmused ja tunnetused, mida olen oma elus kogenud või justkui teadnud, kui lugesin Merge raamatuid. Seega, nagu Te arvata võite, need raamatud kergitasid minu seest välja missiooni – Soovi edendada põliskodude ideed ja rajada selle ideoloogia põhimõttel ka endale kodu.

Elu tegi mulle kingituse ja vastas minu palvetele! 🙏

Võttes kokku oma identiteedi kriisi ja sellele järgnevaid „imesid“, märkan, kuidas mingid pusletükid on justkui kokku sulanud ja näen, kuidas elu on minu palvele vastanud – Mulle on kingitud „elukarp“, mille sisse on lisatud minu jaoks 4 kõige tähtsamat elementi, mis kombineeruvad omavahel kõige imelisemal moel, mis üldse võimalik on. Jagan seda ka Teiega.

Selles nn kingitud „elukarbis“ on 4 elementi:

Mulle on antud sobiv 1. missioon/elueesmärk põliskodude ideoloogia näol, mis on põimitud kokku minu pikaajalise unistusega 2. ehitada oma kodu looduse keskele. Sellele on lisatud juurde 3. palju teadlikkust, kuidas kõike seda teha parimal moel ja kõikide kõrgeimaks hüvanguks. Ehk mulle on antud justkui kaasa instruktsioonid, kuidas luua oma kodu ja luua pere selliselt, et armastus püsiks, et loodus oleks hoitud ning, et tulevik oleks helge ja jätkusuutlik. Seda teadlikust pakuvad mulle raamatud ja mõisted, mis viimase poole aastaga on minu ellu ilmunud: Vladimir Megre raamatute sari „Venemaa Helisevad Seedrid“, Adeline V. Amaryllis „Intuitiivsed uue ajastu lapsed“ ja mõiste nimega „Permakultuur“, mis on jätkusuutlik ja liigirikkust edendav aiapidamise viis. Sellele kõigele lisandub otsus ja sellega kaasnenud võimalused ehitada 4. kodu ilma laenuta. See on karm otsus, sest ma ei saa öelda, et meie rahakotis oleks palju sellist vaba raha, mis seda võimaldaks. Aga pean tunnistama, et imedele tuleb anda ruumi ja need ilmusid. Need ilmusid sellisel moel, mida ma poleks osanud oodata. Esimene ime, mis sündis oli see, et Urbo ettevõttes, kus ta töötab ja toimetab, suurenesid tootmismahud ja sellega kaasnes ka sissetulekute suurenemine. Seda kõike hetke kriisiolukorras, kus paljud on oma töödest hoopis ilma jäänud.Teine ime, mis sündis, on koostööpakkumine, mille tulemusel saame me enda esimese maja jaoks põhkpaneelid ja abi muude ehitustegevuste jaoks.

Olen tänulik Elule ja Urbole! ♥️

Ma tunnen nagu minu palvele oleks vastatud kõige paremal moel, mis üldse võimalik olla saab. On see ime? On see minu looming? Kokkusattumus või juhus?  See, mis see täpsemalt on, peaks vastama igaüks enda sees. Mina, olles oma elus ka eelnevalt „imesid“ kogenud, olen leidnud sellele omapoolse seletuse, mida jagan Teiega järgmises blogipostituses.

Olen tänulik elule! Tänulik sellele, et kõik on võimalik, kui me tõesti päriselt päriselt väga tahame! Kõige tähtsam on teada, mida me soovime! Ja olen väga tänulik Urbole, et ta mind selle hullumeelse ideega toetab. Aina enam tunnen, kuidas ta on minujaoks olemas alati, igas olukorras, igas hetkes ❤️🙏.