Imelist ja Kaunist suvehõngulist ja sooja lõunat !
Jagan Sinuga katkendit Vladimir Megre 10 -ndast raamatust nimega “Anasta”:
Maa peal asuvate inimeste püüdlused kätkevad endas suurt teadlikkust. Inimesed elasid aastatuhandeid, määramata oma elu. Mille poole nad püüdlesid ja milleks? Mida tuli nende järeltulijatel jätkata? Võtta teadmiseks ebaõiged valikuid? Milliseid? Naised sünnitasid keset segadust lapsi, andmata neile eluks eesmärke. Nende lapsed ei teadnud, mida jätkata. Ja pärast segaduses elatud elu surid maised tsivilisatsioonid. Neist jäid üksnes kännud ja nooleotsad. Lapsed kuulsid oma vanemate kohta võõraste hinnangute kaudu.
Seda, mida su vanaisa elust tahtis, Vladimir, ei jaganud ta su isa ega emaga. Nemad ei rääkinud sulle. Sina oled nende järg. Ütle, mille jätkumist nad elus tahtsid?
“Ma ei tea. Võib vaid oletada.”
“Oletada võib kõike. Kuid sa tead täpselt, et nende elueesmärgid polnud määratletud.”
“Muidugi ei olnud. Nagu ka kõigil teistel inimestel, keda ma tean.”
“Võib-olla miljardite aastate jooksul esmakordselt, otsekui koiduga ärgates, ütles inimene: ma soovin. Alustan oma loomingut ja mu järeltulijad hakkavad elama tõotatud maal. Ja nad täiustavad seda tõotatud maad. Muidugi on nad minust täiuslikumad. Kuid ma alustan! Järeltulijates elab ka osake minust.
Võib tuua palju näiteid, kuidas kõik, mis välja ütlemata, sureb koos kehaga.
Inimene mõtiskles, kuidas muuta oma järeltulijate elukeskkonda paremaks ja istutas oma maatükile seedri. Varsti ta suri. Möödus 29 aastat, seeder kasvas viieteistkümne meetri kõrguseks haraliseks kauniks puuks. Jäi vaid aasta, kuni puu oleks hakanud kandma oivalisi ja tervisele kasulikke vilju, kuid inimesed saagisid ta maha. Sellesama inimese lapsed, kes puu istutas. Mõtlesid, milleks seda puud siin vaja on – varjab osa maalapist ja vari ei lase peenardel tomatitel ja kurkidel kasvada – ning saagisid kahara seedri maha. Saagisid sellepärast, et inimene ei öelnud oma kavatsusi kuuldavalt…”
Pilt, mis siin teksti juures on, on kunstniku Arsen Kljani poolt loodud.